Patenditaotlejate ümberkategoriseerimine ja rakendamise tõkked patendieeskirjade reegli 7 lõikele 3 

. Patendid (teine ​​muudatus) reeglid, 2020 4. novembril 2020 jõustunud muudatuseeskirjad (edaspidi nimetatud muudatuseeskirjad) kategoriseerisid eelkõige ümber taotlejad ja nende poolt patendi esitamise ja menetlemise eest tasutud tasud. Praegu on muudatus liigitanud taotlejad kahte kategooriasse (i) füüsilised isikud või idufirmad või väikeüksus(ed) ja (ii) muu(d) üksi või koos füüsiliste isikutega või Käivitus(ed) või väikeüksus(ed).

Muudatusreeglite mõju reegli 7 lõikele 3

See ümberkategoriseerimine võimaldab väikestel üksustel taotleda tasusoodustust, mis oli varem reserveeritud füüsilistele isikutele ja alustavatele ettevõtetele. Muudatuseeskirjad reegli 7 lõike 3 kaudu näevad lisaks ette, et kui taotlus läheb üle füüsiliselt isikult, idufirmalt või väikeüksuselt teisele (mis ei ole füüsiline isik, idufirma või väike üksus – üldiselt nimetatakse seda suurettevõtete puhul), tuleb taotleja staatuse muutumise tõttu sellise ülekandmise taotlusel tasuda mõlemalt võetavate tasude skaala erinevuse uus taotleja (Teised).

Muudatuseeskirjad selgitavad veelgi, et kui idufirma või väikeüksus lakkab olemast sama perioodi tõttu, mille jooksul pädev asutus on selle ettevõttena tunnustanud, või kui ta ületab finantsläve, ei pea ta vahet maksma. tasude skaalal.

Taotlejate ümberkategoriseerimine, et hõlmata ka idufirmadega väikeüksusi ja madalamate esitamistasudega füüsilisi isikuid, julgustab kindlasti rohkem väikeettevõtteid esitama patenditaotlusi, kuna uus tasugraafik vähendab väikeettevõtete koormust ja muudab tasu neile kättesaadavamaks.

Rakendusbarjäär

Muudatuste eeskirjade 7. reegli lõike 3 eesmärk on takistada teistel – suurtel üksustel – kasutamast üle tasude soodustust, mis on eranditult kättesaadav füüsilistele isikutele, väikestele üksustele ja alustavatele ettevõtetele üleminekute (nt loovutamise) kaudu. Kuigi sellise muudatuse põhjendus on eetiline, eksisteerivad teatud tõkked, mis nõrgendavad selle rakendamist.

Patenditaotluse esitamine ja vastutusele võtmine nõuab erinevalt teistest intellektuaalomandiga seotud süüdistustest taotlejalt tasusid vastavalt esitamise staadiumile ja tasumist nõudvate juhtumite arv on suur, alustades täiendavatest nõuetest, läbivaatamise taotlemisest, tähtaja pikendamisest, hilisematest pikendamistest jne. Seetõttu kohustaks reegli 7 lõige 3 patenditaotluse füüsiliselt isikult, idufirmalt või väikeselt üksuselt „teise” kasuks üle andma „teine” arvutama mõlema eest võetavate tasude erinevuse. ja maksta sama summa koos sellise ülekande taotlusega. „Teisel” on praktilisi raskusi kõigi patenditaotluse alusel tehtud maksete jälgimisel ja makstava tasu erinevuse kindlakstegemisel. Lisaks on patenditasude ajakava aastate jooksul korduvalt muudetud, sealhulgas kohaldatav subsideeritud tasu, mis muudab tasude erinevuse arvutamise veelgi keerulisemaks.

Soovitused

• Patendiamet on viimasel kümnendil aktiivselt edendanud protsessi digitaliseerimist ja eriti praegust pandeemiat arvestades on dokumentide täielik digitaliseerimine vajalik, et taotlejad saaksid hõlpsasti ligi pääseda patenditaotlustega seotud teabele, mis tugevdab veelgi patentide tegevuse efektiivsust. kontor. Lisaks on sellise digiteerimise eeliseks see, et see võimaldab patendiametil salvestada esitamise kviitungeid seoses konkreetse patenditaotluse alusel tehtud maksetega. Seetõttu on Patendiametil mõistlik saata taotlejale eeskirja 7 lõike 3 rakendamise tasu koondväljavõte.
• Lisaks saab patendiportaalis kuvada kas tasu erinevuse või tasu ärakirja ülekande esitamise ajal, mis vastaks reegli 7 lõikele 3. Kui ei, siis peab taotlejal olema võimalus nõuda tasu koondväljavõtet.
• Teise võimalusena, kui patendiamet esitab vastuväite reegli 7 lõikes 3 sätestatud nõude täitmata jätmise kohta, tuleb sellisele vastulausele lisada koondlõivu ärakiri, milles viidatakse kõikidele sellistele patenditaotluse alusel tehtud maksetele. See võimaldaks "teistel" konstruktiivselt arvutada ja tasuda tasude vahe ilma äpardusteta. Sellised sätted hoiavad ära ekslikud maksed, mida „teised” patendiametile teeksid. Veelgi enam, koondlõivu ärakirja esitamine ülekande esitamise ajal hoiab ära üleliigsed täiendavad toimingud, mis oleksid vajalikud, kui artikli 7 lõike 3 alusel esitataks vastuväide selle kohta, et „teised” ei ole tasude erinevust tasunud.

See on väga vajalik reegel, et säilitada praeguse süsteemi pühadus ja vältida selle kuritarvitamist. Eeskirja rakendamine peab aga olema elujõuline ja otstarbekas, ebaselgus tasude erinevuse määramisel toob kaasa ekslikud maksed Patendiametile. On asjakohane märkida, et see võib olla taotleja, advokaadi või patendivoliniku tõeline viga, kuna puuduvad koonddokumendid nende makstud tasude kohta. Seetõttu tuleb eelpool toodud soovitustega arvestada, et säästa nii Patendiameti kui ka üleandmisega seotud osapoolte aega ja vaeva. Lisaks on need rakendamise tõkked üksikasjad, millele „teised” peavad tähelepanu pöörama, kui nad on seotud üleminekuga füüsilise isiku, idufirma või väikeste üksustega.

Selle artikli autor on Subhikssha K.

Allikas: https://selvams.com/blog/recategorization-of-patent-applicants-and-implementation-barriers-to-rule-73-of-the-patents-rules/